Mina olen ka pahur, sest kutsikad väljendavad oma rahulolematust ju üsna häälekalt (nagu FB-s emotsionaalselt väljendusin - "röökiv hävituspataljon") ja mul on kõrvakuulmine endiselt alles. Meenub, mis tunne oli, kui kutsikaid oli viis ja seda kesklinna korteris... No ei anna võrrelda muidugi, tööd tegema ma siiani ikka kõrvatroppidega ei pea.
Kõige suurem röökman on "lilleke rohus", tean, et tema omanikud piiluvad siia blogisse aeg-ajalt. Nii et palju õnne kõva häälega tüdruku puhul ;-) Aga ega teisedki palju alla ei jää. Ja liikumiskiirus on nendel tegelastel täiesti hämmastav, kui nad aeda lahti lasta, siis on tõeliselt palju tegemist, et järele jõuda.
Huvitav on vaadata ka kutsikate ja täiskasvanud koerte suhtlemist.
Ema Kata on imetamise lõpetanud ja tegeleb nüüd kutsikate koolitamisega. Sõbralikult ja mänguliselt, aga siiski üsna kindlalt pannakse kutsikas selili ja näidatakse, kes siin otsustab. See on järjekindel käitumine Kata poolt ja meenutab natuke minu kohutavat algklasside õpetajat...
Isastega on lood segasemad. Minu vanim koer Robin (ta on 7-aastane) on seekord kutsikate vastu üsna tõre. Eelmine kord, kui Katal 4 aastat tagasi kutsikad olid, suhtus Robin neisse ülima sõbralikkusega, valvas ja lakkus neid, tassis neile oma mänguasju. Seekord aga uriseb üsna kurjalt, kui keegi teda tülitama tuleb. Nooremad poisid Ludvig ja kutsikate isa Erik on palju leplikumad väikeste krokodillide suhtes, mängivad ja kutsuvad mängima.
Õnneks paistab, et kutsikatel on koeramaailma reeglid selged ja kui keegi ikka möriseb pea kohal, siis visatakse selili ja näidatakse, et nad on niiiiiii piiiiisikeeeseeed ja oooohutuuuuud....
No comments:
Post a Comment