Pärast aga hakkas päris kõvasti müristama, ja selgus, et kutsikad on vähemalt praegu täiesti äikesekindlad. Nagu vanad mehed vahtisid stoilise rahuga, et mida te sebite siin (vihma käest tuli ju kõik õues olev kraam kiiresti evakueerida). See on väga hea uudis, igasugust paugutamist nii äikeseilma kui ilutulestiku näol tuleb ikka ette.
Ja üks koeraväline tähelepanek veel tänasest päevast: teate seda vastikut sügelustunnet, nagu jookseks sipelgas mööda selga? Kontrollige, see võibki olla sipelgas!
Blackyl tekkis äikesehirm alles kuskil 3-4aasta vahel, täpselt ei mäletagi enam kunas. Enne polnud tal paugutamisest sooja ega külma. Suska puhul ma pole siiani märganud, et mingeid reaktsioone esineks. Aga temaga ma käisin esimesel aastal kesklinnas uut aastat kuuse all vastu võtmas ka, hull inimene :).
ReplyDelete